Kavastu Parv

Kavastu parv, Eesti viimane töötav jõeparv, mis on rohkem kui sajandi olnud oluliseks ühendusteeks ja piirkonna sümboliks, ei sõida 2025. aastal avariilise olukorra tõttu üle Emajõe.

Käsiajamiga liikuv parv alustas tööd juba 1899. aastal ning on tänaseni olnud silmapaistev tehnoloogiline ja kultuuriline haruldus mitte ainult Eestis, vaid kogu Euroopas.Parv suudab korraga üle jõe vedada kuni kaht autot ning jalakäijaid ja rattureid palju aga peale mahub. Oma kuldajal teenis see aga eeskätt Kavastu meiereid – parvega veeti piima üle jõe, säästes nii väärtuslikku aega kui ka kütust, mida muidu oleks kulunud Luunja silla kaudu tehtud 22-kilomeetrisele ringile. Täna on Kavastu parv oluline turismiobjekt, mis meelitab igal aastal Kavastusse ligi tuhat inimest.

Tänavu paraku parv ei liigu. Veebruarikuine suurvesi on oluliselt kahjustanud jõe kallast ja muutnud rambi – ainukese ligipääsu parvele – avariiohtlikuks. See tähendab, et 2025. aasta jääb parve jaoks vahele, kuna rambi parandustööd vajavad põhjalikku projekteerimist ja tihedat koostööd Luunja ja Kastre valla vahel – ligi meetrine tühimik Kastrepoolsel kaldanõlval tuleb kindlustada ja ehitada Emajõe üleujutustele vastupidavaks. Parve haldavad Luunja Kultuuri- ja Vabaajakeskus ning SA Luunja Jõesadam.

Viimati, 2024. aastal, kasutasid Kavastu parve peamiselt turistid Eestist ja lähivälismaalt. Unikaalne kogemus sõita käsiajamiga üle Emajõe ja kuulda parvejuttet kohapeal, on olnud paljudele meeldejäävaks hetkeks Lõuna-Eesti avastamisel.
Loodetavasti saab Kavastu parv taas veele 2026. aasta kevadel ning jätkab oma väärikat rolli elava kultuuripärandina ja kahe Emajõe kalda ühendajana.

Veel sada aastat tagasi olid paljud teedega ristuvad sildadeta jõed maanteedel liikujatele tõsiseks takistuseks. Sillaehitus oli kulukas ja aeganõudev, seetõttu olid Liivimaa jõgedest vaid vähestel püsisillad. Jõgesid ületati enamasti koolmekohtades. 1930-ndate aastate alguseni polnud Emajõel Tartust kuni Peipsini ühtegi silda, jõeületus toimus parvedel.

19. sajandi viimasel aastakümnel oli Kavastu mõisnikuks edumeelne parun Werner Wulff, kelle eestvõttel pandi 1899.a. kohalike liha- ja piimatootjate meeleheaks kohaliku küla juures üle Emajõe käima parv, mis ümbruskonna eluolu märgatavalt lihtsustas. Parvega jõe ületamine oli tollal siiski üsna ühtlik, mõnikord riskiti nii enda kui hobuste eluga.

1983.a. katkes siinse parve üleveokett, parv ise kadus allavoolu ning hooratas vajus jõevoogudesse.

1999.a. taaselustati sajandivanune traditsioon Luunja valla ja AS Giga koostöös. Originaalhooratas tõsteti jõepõhjast üles ja pandi taas tööle.

Huvitav teada

• Parvele saab nii jalgsi, jalgratta kui ka autoga. Paadiga saavad üle jõe ainult jalamehed. Ülesõit parvega võtab aega veidi alla kümne minuti.
• Parve viib üle jõe metallkett, mille otsad on kalda külge kinni­tatud. Parvemees väntab hooratast, mis parve mööda ketti edasi sikutab.
• Piduriks on parvel poolemeetrine roigas – kui see hoo­ratta vahelt läbi pista, ei liigu parv kuhugi.
• Sadamas kinnitatakse parv randumissilla külge kahe keti ja priskete puupunnidega.
• Kõige suurem matemaatika on parvemehe jaoks see, kum­mal kaldal järgmist autot oodata. Enamasti saabub uus ülevedamist vajav auto ikka teisele kaldale, mitte sinna, kus seda oodatakse.