Veel sada aastat tagasi olid paljud teedega ristuvad sildadeta jõed maanteedel liikujatele tõsiseks takistuseks. Sillaehitus oli kulukas ja aeganõudev, seetõttu olid Liivimaa jõgedest vaid vähestel püsisillad. Jõgesid ületati enamasti koolmekohtades. 1930-ndate aastate alguseni polnud Emajõel Tartust kuni Peipsini ühtegi silda, jõeületus toimus parvedel.

19. sajandi viimasel aastakümnel oli Kavastu mõisnikuks edumeelne parun Werner Wulff, kelle eestvõttel pandi 1899.a. kohalike liha- ja piimatootjate meeleheaks kohaliku küla juures üle Emajõe käima parv, mis ümbruskonna eluolu märgatavalt lihtsustas. Parvega jõe ületamine oli tollal siiski üsna ühtlik, mõnikord riskiti nii enda kui hobuste eluga.

1983.a. katkes siinse parve üleveokett, parv ise kadus allavoolu ning hooratas vajus jõevoogudesse.

1999.a. taaselustati sajandivanune traditsioon Luunja valla ja AS Giga koostöös. Originaalhooratas tõsteti jõepõhjast üles ja pandi taas tööle.

Huvitav teada

• Parvele saab nii jalgsi, jalgratta kui ka autoga. Paadiga saavad üle jõe ainult jalamehed. Ülesõit parvega võtab aega veidi alla kümne minuti.
• Parve viib üle jõe metallkett, mille otsad on kalda külge kinni­tatud. Parvemees väntab hooratast, mis parve mööda ketti edasi sikutab.
• Piduriks on parvel poolemeetrine roigas – kui see hoo­ratta vahelt läbi pista, ei liigu parv kuhugi.
• Sadamas kinnitatakse parv randumissilla külge kahe keti ja priskete puupunnidega.
• Kõige suurem matemaatika on parvemehe jaoks see, kum­mal kaldal järgmist autot oodata. Enamasti saabub uus ülevedamist vajav auto ikka teisele kaldale, mitte sinna, kus seda oodatakse.